Kirjeldamise abil loob autor lugeja silme ette oma loo maailma koos kõige sinna juurde kuuluvaga. Tihti võivad kirjeldused olla väga pikad ning sellepärast paljud lugejad neid ei armasta - kirjelduse ajal sündmused nagu seisaksid ning midagi justkui ei toimukski. Mõned sellepärast eelistavad isegi filme raamatutele - filmis on ju ühe kaadriga edasi antud maailm, mida võib-olla teoses kirjeldati mitmel leheküljel. Öeldakse ju ka, et üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna.
Mis me siis nüüd ütleme? Et kirjeldused on mõttetud? Kindlasti mitte. Sõnad annavad lugejale vabaduse maalida silme ette oma pilt loo maailmast, film aga surub peale filmitegijate arusaama. Nüüd on ainult küsimus, kas lugeja eesmärk on osa saada sellest sõnadega loodud maailmast või ainult lugeda hindehirmus sõnad kokku ning jõuda tähtajaks kaanest kaaneni. Esimesel juhul on kirjeldused õnnistuseks, teisel aga õnnetuseks...
Mis me siis nüüd ütleme? Et kirjeldused on mõttetud? Kindlasti mitte. Sõnad annavad lugejale vabaduse maalida silme ette oma pilt loo maailmast, film aga surub peale filmitegijate arusaama. Nüüd on ainult küsimus, kas lugeja eesmärk on osa saada sellest sõnadega loodud maailmast või ainult lugeda hindehirmus sõnad kokku ning jõuda tähtajaks kaanest kaaneni. Esimesel juhul on kirjeldused õnnistuseks, teisel aga õnnetuseks...
Kirjeldusel on kindel ülesehitus.
Kirjeldamist alustatakse kõige üldisemast ning liigutakse sammhaaval detailideni.
Kirjeldamise sissejuhatuseks sobibki üldpilt kirjeldatavast. Järgnevalt hakatakse kirjeldatavale järk-järgult "lähemale liikuma", tuues välja kirjeldatava kohta kõige olulisema. Kirjeldus lõpetatakse kõige iseloomulikuma detailiga.
Et kirjutada head kirjeldust, on arukas enne kirjutamist paika panna see kõige väiksem, kõige iseloomulikum detail, milleni tahetakse jõuda. Kogu kirjeldus peaks olema vääramatu liikumine üldisest selle kõige väiksema detaili suunas.
Kirjeldamist alustatakse kõige üldisemast ning liigutakse sammhaaval detailideni.
Kirjeldamise sissejuhatuseks sobibki üldpilt kirjeldatavast. Järgnevalt hakatakse kirjeldatavale järk-järgult "lähemale liikuma", tuues välja kirjeldatava kohta kõige olulisema. Kirjeldus lõpetatakse kõige iseloomulikuma detailiga.
Et kirjutada head kirjeldust, on arukas enne kirjutamist paika panna see kõige väiksem, kõige iseloomulikum detail, milleni tahetakse jõuda. Kogu kirjeldus peaks olema vääramatu liikumine üldisest selle kõige väiksema detaili suunas.
Kellel on väiksemgi ettekujutus fotoaparaadiga pildi tegemisest, on hea meeles pidada, et kirjelduse kirjutamine on nagu fotoparaadiga suumimine. Algul on pildistatav kaugel koos paljuga, mis pildile ei peaks jääma, ning siis suumime pildistatava lähemale nii, et "üleliigset" jääb järjest vähemaks ning pildistatav muutub aina suuremaks.
RAEKOJA
PLATS |
Keset platsi seisab kõrge kivist kaagisammas. Ja selle kõrval tukub valge vae- ehk kaalukojahoone, raske punane kivikaabu silmadel. Ja ümber platsi on majaseinte ääres kaubapoodide read, hommikused tabalukud alles uste ees rippu.
|
APTEEGIMAJA
|
Ja Raeapteegi krobelise kiviseina sees pole mitte ainult uks,
|
MAJA AKEN
|
vaid selle kõrval on parajal kõrgusel ka neljakandiline tahutud kiviraamiga müügiaken, kollaseks värvitud laudluugiga kinni. Ja siis läheb kollane luuk korraga lahti.
|
POISS AKNAL
|
Üks poiss pistab pea aknasse ja kissitab päikest. On näha, et poiss sirutaks hea meelega pea aknast koguni välja, kui müüri päratu paksus seda ainult lubaks. Üks niisuguses vanuses poiss, kelle kohta onud ütlevad poisivooster, aga poisipõnnid ütlevad mõnikord juba vaata et koguni onu — kui neil puterlohhi mängides pole ähmiga mahti teda terasemalt vaadata.
|
POISI NÄGU
|
Niisiis pistab poiss rõõmsa kassinäo aknasse ja kissitab päikest. Poisil on punakaspruun kapaga lõigatud juus ja lustakas terava otsaga ja tedretähtedega nöbinina.
|
SILMAD
|
Ja kui ta pea aknapiida varju tagasi tõmbab ja silmad lahti teeb, on selgesti näha, kui rohelised ja kelmid need tal on.
|
No keda või mida siis kirjeldati? Loomulikult poissi aknal.
Aga milleks siis see väljaku ja maja kirjeldus? Sellepärast, et see väljak ja maja on oluline osa selles poisi olemuses. Ja kõige kõige paremini annavad poisi olemust edasi tema silmad (väikseim detail kirjelduses) - nii kelm on ta ise ka. Kes ei usu, lugegu jutustus läbi. |
ehk epiteedid - omadust osutav sõna; kõne-kujundina täiend, mis rõhutab mõnd põhisõnale iseloomulikku omadust või annab sellele poeetilise varjundi (lösakil hoone, lõputu juuli)
hommikused tabalukud
punakaspruun kapaga lõigatud juus lustakas terava otsaga ja tedretähtedega nöbinina ("Mardileib") on kõnekujund, varjatud võrdlus, mille käigus kantakse ühe nähtuse või objekti omadused või tunnused sarnasuse alusel üle teisele, nõnda et põhikujutluse (nt noorus, päike) asemele tekib uus, asekujutlus, mis ongi metafoor (elukevad, sinitaeva silm).
Ja selle kõrval tukub valge vae- ehk kaalukojahoone, raske punane kivikaabu silmadel. ("Mardileib")
|
on objektide kõrvutamine ühistunnuse alusel. Võrdluse vormilisteks tunnusteks eesti keeles on sidesõnad kui, nagu, otsekui, justkui, olev kääne.
Kuskil polnud ühtki heli - valitses täiuslik vaikus, otsekui oleks kogu maailm maganud. ("Mardileib")
ehk personifikatsioon on kõnekujund, millega omistatakse inimlikud omadused eluta ja elus loodusele.
Ja selle kõrval tukub valge vae- ehk kaalukojahoone, raske punane kivikaabu silmadel. ("Mardileib")
Vaekoda oli turule toodud kaupade kaalumiskoht. See oli varaseim renesanssehitis all-linnas.
Rajati 1554-55 vabalt seisenud uusehitisena Raekoja platsi loodenurka, nimetati Suureks ehk Uueks vaekojaks (vanem väike kaalukoda paiknes Raekoja plats 11 lääne-poolses osas). Vaekoda hävis 1944. a. ning selle varemed lammutati. Allikas |
Jaan Kross ei ütle "Mardileivas" otse, kui vana on peategelane, vaid jutustab lühidalt lugusid ehk loob seoseid, millest saab ettekujutuse Mardi vanusest:
|
Üks niisuguses vanuses poiss, kelle kohta onud ütlevad poisivooster, aga poisipõnnid ütlevad mõnikord juba vaata et koguni onu — kui neil puterlohhi mängides pole ähmiga mahti teda terasemalt vaadata. ("Mardileib")
|
Hea kirjeldus pakkugu kõikidele meeltele midagi
Sellise kirjelduse näiteks võiks tuua Mark Twaini romaani "Huckleberry Finni seiklused" 19. peatüki alguse.
Huck on isa juurest põgenenud ning seikleb nüüd mööda võimast Mississippi jõge koos samuti perenaise juurest põgenenud orja Jimiga. Kuna Jimi ei tohi keegi näha, peavad nad end päevasel ajal varjama ning ainult öösel edasi liikuma. Nii tekibki neil huvitav elurütm, kus päeva algus tähendab nende jaoks puhkeaja algust. Siin ongi kirjeldus, kus Huck räägib hommiku saabumisest suure Mississippi jõe kohale. |
Seejärel lipsasime jõkke ja suplesime, et end värskendada ja jahutada; siis istusime liivasele põhjale, kus vesi oli umbes põlvekõrgune, ja ootasime päeva algust. Kuskil polnud
KÕRV: ühtki heli - valitses täiuslik vaikus, otsekui oleks kogu maailm maganud; ainult härgkonnad krooksusid ehk mõnikord.
SILM: Esimene, mis vee kohalt paistma hakkas, oli kahvatu joon: metsad teisel kaldal; muud midagi polnud näha. Varsti tekkis taevasse heledam laik, siis levis rohkem heledust ümberringi ja jõgi hakkas kaugemalt pehmelt paistma; ta polnud enam must, vaid hall. Kaugusest oli näha väikseid ujuvaid tumedaid täppe - need olid vened ja muud sihukesed —, ning pikki musti jooni — need olid parved;
KÕRV: mõnikord kuuldus aeru kriiksumist või ebamääraseid hääli. Oli nii vaikne ja hääled kostsid kaugelt.
SILM: Viimaks tekkis mõnda kohta veepinnale kriips, mida nähes me teadsime, et seal ujus palk käredas voolus, mis tema vastu põrkas. Udu keerles vee kohal, ida-taevas hakkas punetama, ka jõgi punas; metsaservalt paistis palkidest onn - kaugel teisel jõekaldal; seal oli vist puuladu.
KÄSI: Siis tõusis kerge tuuleke ja lehvitas nii meeldivalt jahedust ja värskust;
NINA: lõhnas nii magusasti metsade ja lillede järele. Mõnikord aga tuli tuul teistsuguse lõhnaga - kuhugi oli surnud kalu vedelema jäetud ja need olid mädanema läinud.
SILM: Viimaks tuli päevavalgus, kõik naeris päikesepaistel ja
KÕRV: laululinnud hakkasid häälitsema.
KÕRV: ühtki heli - valitses täiuslik vaikus, otsekui oleks kogu maailm maganud; ainult härgkonnad krooksusid ehk mõnikord.
SILM: Esimene, mis vee kohalt paistma hakkas, oli kahvatu joon: metsad teisel kaldal; muud midagi polnud näha. Varsti tekkis taevasse heledam laik, siis levis rohkem heledust ümberringi ja jõgi hakkas kaugemalt pehmelt paistma; ta polnud enam must, vaid hall. Kaugusest oli näha väikseid ujuvaid tumedaid täppe - need olid vened ja muud sihukesed —, ning pikki musti jooni — need olid parved;
KÕRV: mõnikord kuuldus aeru kriiksumist või ebamääraseid hääli. Oli nii vaikne ja hääled kostsid kaugelt.
SILM: Viimaks tekkis mõnda kohta veepinnale kriips, mida nähes me teadsime, et seal ujus palk käredas voolus, mis tema vastu põrkas. Udu keerles vee kohal, ida-taevas hakkas punetama, ka jõgi punas; metsaservalt paistis palkidest onn - kaugel teisel jõekaldal; seal oli vist puuladu.
KÄSI: Siis tõusis kerge tuuleke ja lehvitas nii meeldivalt jahedust ja värskust;
NINA: lõhnas nii magusasti metsade ja lillede järele. Mõnikord aga tuli tuul teistsuguse lõhnaga - kuhugi oli surnud kalu vedelema jäetud ja need olid mädanema läinud.
SILM: Viimaks tuli päevavalgus, kõik naeris päikesepaistel ja
KÕRV: laululinnud hakkasid häälitsema.
Hetkel, mil telefon heliseb, istub Raimi pere parasjagu lõunalauas. Laud on kaetud linaga, mitte seepärast, et oleks mingi pidulik sündmus, vaid seepärast, et Raimi ema kodus oli niimoodi kombeks, ehkki nii pidi ta laudlinu sagedamini pesema. Neil oli pealegi pesumasin. Mitte see eestlaetav, luugiga ja automaatne Vjatka – ta muide ei teadnudki, kas ta sellist oleks tegelikult ka julgenud päriselt usaldada –, vaid tükk maad lihtsam Aurika, kus pesu tuli pärast pesemist ühest kambrist teise ümber tõsta, et ka tsentrifuug saaks oma töö teha. Aga ikkagi. Täna oli Raimi ema teinud kotlette. Raimi isa on just tõstnud tüki kotletti oma kahvli otsa, see on poolel teel tema suu poole, mis on parajasti lahti. Me muide ei saa kohe aru, et tegemist on kotletitükiga, sest see on üleni kastmega koos. Raimi ema tavatses nimelt kotlette enne serveerimist mõned minutid kastmes hautada, jällegi kuna tema kodus oli niimoodi olnud kombeks. Olgugi et tema perekonnale see tegelikult ei maitsenud, nii Raim kui tema isa oleksid eelistanud krõbedat koorikut. Kuid kotletitükk Raimi isa kahvli otsas ei olnud poolel teel seisma jäänud mitte vajaduse tõttu vastumeelsus toidu suhtes alla suruda. Ei. Raimi isa nimelt valmistub just midagi ütlema – tegelikult on ka suu tal lahti just seetõttu – ning ta ise teab küll juba väga täpselt, mis see on, ehkki lauset ei ole ta veel lõplikult formuleerinud. Arusaadavalt on see midagi, mis puutub päevapoliitikasse. Raimi isa tahab öelda, et vaid hullumeelne, vaid täiesti sõge ja arulage inimene, et mitte öelda idioot, saab lubada endale praeguses olukorras väljaütlemisi, mis võiksid kõigutada tasapisi parema elu ja suurema vabaduse poole triiviva laevukese kurssi. Uimast karu ei ole vaja provotseerida. Seda ütlevad ka targemad inimesed Läänes, oma ala tõelised asjatundjad, sovetoloogid teaduslikes instituutides, millest igaühe eelarve on suurem kogu Eesti majandusest: võtmed on Moskvas. Eriti nüüd, kui see suur hullusärk on kärisemas kõigist õmblustest, ei tohi liiga rabistada. Eesmärgi poole tuleb liikuda ettevaatlikult ja jääda rahule sellega, mis õnnestub saavutada. Isiklikult temale on olulisem võimalus ilma asjaomaste instantside luba taotlemata sõita ekskursioonile Soome (ja kui võimalik, siis ka vahetada rohkem raha kui 35 rubla), mitte see, et Pika Hermanni tornis lehviks sinimustvalge lipp. Ja ta on kindel, et enamus eesti rahvast, või vähemalt enamus neist, kes suudavad neist asjadest ratsionaalselt mõelda, on temaga täpselt samal arvamusel. Ta teab, et kui ta oma lause formuleeritud ja välja öeldud saab, tuleb võib-olla tüli. Et Raimond, tema ainuke poeg, tema heleda pea ja laiade õlgadega, tema tugevalt tahtejõulise lõuaga poeg, kes võiks olla kõike seda, mida tema ei ole, hakkab jälle temaga vaidlema. Enamasti on nii olnud. See ei meeldi talle, kellele see meeldiks, ent ta on sellega leppinud. Sest olgem ausad, nii on tema ja ta poja vahel vähemalt mingisugunegi side. Nii oli ka temal ju oma isaga, omal ajal. Sestap ongi ta häiritud, kui telefonihelin ta mõttelõnga sassi ajab. Raim aga mitte, sest tema jaoks on need vaidlused end juba ammu ammendanud. Ta ei tea veel, kes helistab, või kas kõne on üldse talle. Kuid juba on ta otsustanud, et juhul, kui otsitakse teda, kasutab ta seda ettekäändena kodusest idüllist pagemiseks. Mis sellest, et tegelikult on tal kõht ikka veel tühi. Kui kotletid ei oleks kastmega koos, võtaks ta ühe neist uksest välja joostes näpu vahele. Aga praegu on, nagu on.