Arvustus on ajakirjanduslik tekst, milles autor avaldab oma arvamust mingi kultuurinähtuse kohta: teater, näitus, kino, telesaade vms.
Arvustuse olulisim osa on autori selgelt väljendatud arvamus nähtu kohta.
Arvustuse olulisim osa on autori selgelt väljendatud arvamus nähtu kohta.
1. Arvustus algab lugemakutsuva pealkirjaga, milles juba vihjamisi antakse aimu autori arvamuse kohta.
2. Arvustuse esimene lõik on juhtlõik nagu kõigil ajakirjanduslikel tekstidel. Siin tehakse 3-4 lausega sissejuhatus, milles antakse ülevaade autori seostest arvustatavaga (kuidas ja kus sellest osa saadi, mõni seos eelnevate sarnaste kogemustega, mõni teose või arvamusega seotud lugu vms) ning jällegi vihje autori arvamuse kohta.
3. Arvustuse teises lõigus (4-5 lauset) tutvustatakse arvustatavat - antakse võimalikult palju taustinfot suhteliselt neutraalses toonis (ehk nn arvamusvabalt).
4. Arvustuse kolmas lõik on kõige olulisem - siin toob arvustaja selgesõnaliselt välja oma arvamuse ning põhjendab seda võimalikult veenvalt: mida rohkem seoseid arvustatavaga osatakse välja tuua, seda parem. Olenevalt materjali mahust võib arvamuse esitada ka mitmes lõigus: põhimõte võiks olla, et erinevaid aspekte analüüsitakse erinevates lõikudes.
5. Arvustuse lõpetavad paar lauset, kus autor rõhutab jällegi oma selgelt väljendatud arvamust.
2. Arvustuse esimene lõik on juhtlõik nagu kõigil ajakirjanduslikel tekstidel. Siin tehakse 3-4 lausega sissejuhatus, milles antakse ülevaade autori seostest arvustatavaga (kuidas ja kus sellest osa saadi, mõni seos eelnevate sarnaste kogemustega, mõni teose või arvamusega seotud lugu vms) ning jällegi vihje autori arvamuse kohta.
3. Arvustuse teises lõigus (4-5 lauset) tutvustatakse arvustatavat - antakse võimalikult palju taustinfot suhteliselt neutraalses toonis (ehk nn arvamusvabalt).
4. Arvustuse kolmas lõik on kõige olulisem - siin toob arvustaja selgesõnaliselt välja oma arvamuse ning põhjendab seda võimalikult veenvalt: mida rohkem seoseid arvustatavaga osatakse välja tuua, seda parem. Olenevalt materjali mahust võib arvamuse esitada ka mitmes lõigus: põhimõte võiks olla, et erinevaid aspekte analüüsitakse erinevates lõikudes.
5. Arvustuse lõpetavad paar lauset, kus autor rõhutab jällegi oma selgelt väljendatud arvamust.
võiks mõelda järgmiste teemade peale (aga ei pea):
x kuidas on romaani tekst kohandatud filmiks - kas midagi on välja jäetud, juurde pandud, ümber tehtud - kuidas see on loole mõjunud
x kuidas on õnnestunud näitlejate valik
x kuidas on õnnestunud võttepaikade valik
x kuidas on õnnestunud eriefektid
x kuidas on õnnestunud muusikaline kujundus
x milline sõnum võiks olla filmil vaatajale
x mis või olla põhjus, miks esinevad erinevused võrreldes teosega
x millised on teose ja filmi seosed - kas nad täiendavad teineteist või…
x milliseid mõtteid tekitas film vaataja peas
x võimalikud seosed teiste sarnaste filmidega
x kaameratöö, grimm, kostüümid, valgustus jne
x kas filmist tuleb välja mõni selline teemaarendus, mida teoses ei olnud
...
NB! Kindlasti ei tohi arvamuslõik olla tuim lihtlausete loend minu antud teemadest lähtudes (Näiteks: Filmis polnud romaani loole midagi juurde pandud. Võttepaikade valik oli õnnestunud. Mulle ei meeldinud eriti eriefektid. Muusika oli normaalne. Sõnum vaatajale jäi segaseks. jne). Iga väite juures peab olema konkreetne näide filmist.
Oma arvamusest kirjutades võib vabalt keskenduda ainult ühele või kahele punktile.
x kuidas on romaani tekst kohandatud filmiks - kas midagi on välja jäetud, juurde pandud, ümber tehtud - kuidas see on loole mõjunud
x kuidas on õnnestunud näitlejate valik
x kuidas on õnnestunud võttepaikade valik
x kuidas on õnnestunud eriefektid
x kuidas on õnnestunud muusikaline kujundus
x milline sõnum võiks olla filmil vaatajale
x mis või olla põhjus, miks esinevad erinevused võrreldes teosega
x millised on teose ja filmi seosed - kas nad täiendavad teineteist või…
x milliseid mõtteid tekitas film vaataja peas
x võimalikud seosed teiste sarnaste filmidega
x kaameratöö, grimm, kostüümid, valgustus jne
x kas filmist tuleb välja mõni selline teemaarendus, mida teoses ei olnud
...
NB! Kindlasti ei tohi arvamuslõik olla tuim lihtlausete loend minu antud teemadest lähtudes (Näiteks: Filmis polnud romaani loole midagi juurde pandud. Võttepaikade valik oli õnnestunud. Mulle ei meeldinud eriti eriefektid. Muusika oli normaalne. Sõnum vaatajale jäi segaseks. jne). Iga väite juures peab olema konkreetne näide filmist.
Oma arvamusest kirjutades võib vabalt keskenduda ainult ühele või kahele punktile.
Arvustus on pigem esseistlikku laadi kui kirjanditaoline – esikohal kirjutaja subjektiivne hoiak.
Ülesehitus
1. Kuna arvustus on ajakirjanduslik tekst, siis on pealkirjal eriline roll (eesmärk lugema kutsuda; 5-6 sõna, milles esineb ka tegusõna; tsitaadi kasutamist pealkirjana tuleks pigem vältida).
2. Arvustus algab efektse juhtlõiguga – kas sissejuhatuses või juba pealkirjas tullakse välja lugeja tähelepanu köitva võttega; eesmärk on lugejat lugema meelitada.
3. Arvustus esimese pooles antakse tavaliselt ülevaade teosest, vajadusel tutvustatakse autorit.
4. Teises pooles asutakse analüüsi kallale – analüüsis esikohal analüüsija isik ning tema isiklik arvamus; subjektiivsusele seab piirid autori enda eneseuhkus – mil määral ta endale huupi lahmimist lubab või piirab ta ennast ka mõne põhjendusega, mis toetub ka millelegi muule kui ainult isiklikule arvamusele; loomulikult võib kasutada ka „asjalikumat” lähenemist: kõrvutada käsitletav teos mõne teisega või siis oma kogemuse/mälestusega, leida nende vahel seoseid või lahknevusi, kujundada selle põhjal oma arvamus.
5. Kokkuvõte peaks veel kord eriliselt esile tõstma autori hinnangu arvustatavale.
2. Arvustus algab efektse juhtlõiguga – kas sissejuhatuses või juba pealkirjas tullakse välja lugeja tähelepanu köitva võttega; eesmärk on lugejat lugema meelitada.
3. Arvustus esimese pooles antakse tavaliselt ülevaade teosest, vajadusel tutvustatakse autorit.
4. Teises pooles asutakse analüüsi kallale – analüüsis esikohal analüüsija isik ning tema isiklik arvamus; subjektiivsusele seab piirid autori enda eneseuhkus – mil määral ta endale huupi lahmimist lubab või piirab ta ennast ka mõne põhjendusega, mis toetub ka millelegi muule kui ainult isiklikule arvamusele; loomulikult võib kasutada ka „asjalikumat” lähenemist: kõrvutada käsitletav teos mõne teisega või siis oma kogemuse/mälestusega, leida nende vahel seoseid või lahknevusi, kujundada selle põhjal oma arvamus.
5. Kokkuvõte peaks veel kord eriliselt esile tõstma autori hinnangu arvustatavale.
näiteid
1. Rein Veidemanni tekst on näiteks nn asjalikust arvustusest ehk siis välditakse huupi lahmimist ning püütakse luua seoseid
Vaata lähemalt http://www.postimees.ee/33961/kramplikult-ettevaatlik-koielkond-tsehhoviga/ |
2. Mihkel Raua arvustus läheb natuke kaugemale ning juba sõnavalikuga tuleb esile teksti autori suhtumine.
Vaata lähemalt http://www.epl.ee/news/kultuur/ood-rodantheis-film-pisaraahtrale-masohhistile.d?id=51149757 |
3. Andres Keili kirjatöö on aga lahmimisele üles ehitatudki.
Vaata lähemalt http://www.epl.ee/news/melu/kalevi-naised-mis-asi-see-oli.d?id=51148183 |
4. Eelnevatest arvustustest võib jääda ekslik mulje, nagu peaks arvustus olema ilmtingimata kritiseeriv; ei pea, hoopis vastupidi - kriitik võib olla ka nähtust vaimustuses.
Vaata lähemalt
http://www.epl.ee/news/kultuur/puhas-seks-maitsekuse-piires.d?id=51294135
Vaata lähemalt
http://www.epl.ee/news/kultuur/puhas-seks-maitsekuse-piires.d?id=51294135
Teatriarvustuse kirjutamisnipid
Eesti Draamateatri kodulehelt
http://www.draamateater.ee/kirjutamisnipid
Teatriarvustus analüüsib ja tõlgendab laval toimuvat. Hästi kirjutatud arvustusest leiab nii ülevaate lavastuse eri aspektidest kui ka arvustaja põhjendatud hinnangu. Väga hästi kirjutatud arvustuse lugemine on aga omaette elamus ja rõõm!
Arvustuste võistlusele ootame vabas vormis kirjatöid – kaasahaaravaid ja iseloomuga arvustusi! Pikkusenõudeid ei ole - kui kõik mõttekäigud on kenasti ja arusaadavalt lahti kirjutatud, siis küllap ongi õige pikkus.
Kuidas kirjutada arvustust?
Kirjutamiseks hoogu kogudes võib tutvuda kavaga, kust saab kasulikku taustainfot. Lisaks võivad abiks olla trupiliikmete intervjuud lavastuse valmimise ja teemade kohta. Juba ilmunud arvustustest võib samuti tuge leida. Vahel on lausa vajalik viidata varasemale retseptsioonile (nt kui on tegu vastuolulisi arvamusi tekitanud lavastusega). Samas tuleks olla ettevaatlik, et teiste räägitu ei hakkaks liigselt kujundama omaenda nägemust.
Igaühel on kirjutajatena oma eripärad. Mõni alustabki pealkirjast ja liigub juba valmis mõeldud struktuuri pidi kokkuvõtte viimase lauseni. Teisele meeldib üles kirjutada pähe tulevad mõtted, mida alles hiljem nagu legoklotse ringi tõsta. Alustades on aga kõige tähtsam – hakka lihtsalt kirjutama!
Kirja- ja trükivigade märkamiseks tasub tekst välja printida. Ainult ekraanilt lugedes ei pruugi lihtsalt mingeid vigu näha. Seejärel võib kogu teksti ka kõvasti ette lugeda.
Lõpetuseks võib küsida endalt paar kontrollküsimust:
Eesti Draamateatri kodulehelt
http://www.draamateater.ee/kirjutamisnipid
Teatriarvustus analüüsib ja tõlgendab laval toimuvat. Hästi kirjutatud arvustusest leiab nii ülevaate lavastuse eri aspektidest kui ka arvustaja põhjendatud hinnangu. Väga hästi kirjutatud arvustuse lugemine on aga omaette elamus ja rõõm!
Arvustuste võistlusele ootame vabas vormis kirjatöid – kaasahaaravaid ja iseloomuga arvustusi! Pikkusenõudeid ei ole - kui kõik mõttekäigud on kenasti ja arusaadavalt lahti kirjutatud, siis küllap ongi õige pikkus.
Kuidas kirjutada arvustust?
Kirjutamiseks hoogu kogudes võib tutvuda kavaga, kust saab kasulikku taustainfot. Lisaks võivad abiks olla trupiliikmete intervjuud lavastuse valmimise ja teemade kohta. Juba ilmunud arvustustest võib samuti tuge leida. Vahel on lausa vajalik viidata varasemale retseptsioonile (nt kui on tegu vastuolulisi arvamusi tekitanud lavastusega). Samas tuleks olla ettevaatlik, et teiste räägitu ei hakkaks liigselt kujundama omaenda nägemust.
Igaühel on kirjutajatena oma eripärad. Mõni alustabki pealkirjast ja liigub juba valmis mõeldud struktuuri pidi kokkuvõtte viimase lauseni. Teisele meeldib üles kirjutada pähe tulevad mõtted, mida alles hiljem nagu legoklotse ringi tõsta. Alustades on aga kõige tähtsam – hakka lihtsalt kirjutama!
- Esimene mustand võib olla segu märksõnadest ja laiendamata mõttekäikudest. Mõtle etenduse peale tagasi ja pane kirja kõik, mis su tähelepanu äratas. Võid liikuda ka komponente pidi – näidend (lugu ja selle taust), lavastuse stiil ja probleemistik, lavakujundus, valgus- ja helikujundus, publiku vastuvõtt.
- Teine mustand sünnib esimest korrastades. Vali välja juhtmõtted ning huvitavamad seosed – viita nendele sissejuhatuses ning järgnevates lõikudes ava neid põhjalikult.
- Sissejuhatuses võib sisse tuua kujundi, millega põhiosa seostada. Hea, kui sissejuhatus ei piirdu ainult teatrimajja sisenemise kirjeldamisega. Lugejale tuleks anda n-ö kont hambusse – lühidalt kokku võtta, millise lavastusega on tegu või viidata mõnele silmatorkavale asjaolule (eriline mängupaik, tavatu lähenemine). Sissejuhatus võib anda aimu arvustuse põhiideest seda otsesõnu välja ütlemata.
- Arvustust kirjutades ei pea järgima etenduse kronoloogiat. Ehk annab sinu arvustuse põhiideed kõige paremini edasi hoopis etenduse lõpust alustamine?
- Arvustus ei ole ankeedi täitmine. Kui ikka valgus- või helikujundus vm ei kandnud olulist sõnumit, siis ei pea ilmtingimata neid käsitlema. Ei ole mõtet iga aspekti liialt detailselt kirjeldada, kui see just ei kanna olulist tähendust. Püüa välja sõeluda need aspektid, mis mõjusid tähendusrikkalt.
- Väited mõjuvad paremini koos illustreerivate näidetega. Hinnangud mõjuvad usaldusväärselt koos põhjendustega.
Kirja- ja trükivigade märkamiseks tasub tekst välja printida. Ainult ekraanilt lugedes ei pruugi lihtsalt mingeid vigu näha. Seejärel võib kogu teksti ka kõvasti ette lugeda.
Lõpetuseks võib küsida endalt paar kontrollküsimust:
- kas lugemise käigus tekkis küsimusi mõne mõttekäigu kohta? Kui midagi jäi ebaselgeks või liialt õhku, siis laienda, püüa leida parem sõnastus või paiguta teksti ümber;
- kas kõik püstitatud küsimused on saanud vastuse;
- kas tekst jookseb ladusalt;
- kas pealkiri esindab teksti hästi ja tekitab huvi;
- kas mõisted „näidend“, „etendus“, „lavastus“ on õiges kontekstis? Näidend on lavateose aluseks olev tekst; lavastus on lavastaja, näitlejate jt loodud lavateos; etendus on lavastuse ühekordne esitus. Vahel ajab õige mõiste leidmine hulluks, aga oluline on vältida suuremaid apsakaid nagu „Käisin eile Eesti Draamateatris üht huvitavat näidendit vaatamas“ (s.t käisidki üht näidendiraamatut vaatamas, mida võib ju ka ette tulla, aga pigem harva) või „Lembit Petersoni etendus „Tartuffe“ toob klassika tänapäeva.“
- kas viited on korras (juhul, kui oled tsiteerinud või parafraseerinud kedagi teist)?