Viise, kuidas jutustada, on sama palju, kui on jutustajaid. See jutt siin ei anna vastust küsimusele, kuidas kirjutada Nobeli preemia väärilist teost, vaid pigem tutvustab kõige põhilisemat, kuidas üks lugu on üles ehitatud.
Kuigi me seda alati ei taju, on meie peas ettekujutus sellest, mis on loogiline ja mis mitte. Sellepärast saamegi mõne loo puhul öelda, et see on usutav, teise kohta aga, et see pole loogiline - kuigi me teame, et mõlemad on väljamõeldised. Kuidas me siis vahet teeme? Siin tulebki mängu meie ootus selle kohta, milline üks lugu peab olema. Milline ta siis peab olema?
Enne kirjutama hakkamist peab autor leidma vastuse järgmistele küsimustele, mille vastused moodustavadki loo selgroo:
Kuigi me seda alati ei taju, on meie peas ettekujutus sellest, mis on loogiline ja mis mitte. Sellepärast saamegi mõne loo puhul öelda, et see on usutav, teise kohta aga, et see pole loogiline - kuigi me teame, et mõlemad on väljamõeldised. Kuidas me siis vahet teeme? Siin tulebki mängu meie ootus selle kohta, milline üks lugu peab olema. Milline ta siis peab olema?
Enne kirjutama hakkamist peab autor leidma vastuse järgmistele küsimustele, mille vastused moodustavadki loo selgroo:
Vastused neile küsimustele annavad loo põhilise sündmustiku, olulisemad tegelased, tegevusaja ning -koha, samuti sellise sündmustiku põhjused.
Kõiketeadjast jutustaja vaatleks sündmusi nagu kuskilt eemalt ise neisse sekkumata. Ta teab kõike: nii seda, mis juhtub samal ajal mitmes erinevas paigas, kui ka seda, mis toimub tegelaste sees. See on väga levinud jutustamise viis, kuna võimaldab üksikasjalikult lugu jutustada.
Näiteks:
Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud.
Näiteks:
Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud.
Mina-jutustuses esineb keegi mina, kes sündmustest ise osa võtab ja neist loo jutustab. Mina-tegelane teab tunduvalt vähem kui kõiketeadjast jutustaja. Ta teab vaid seda, mis toimub seal, kus tema on, ta ei näe teiste tegelaste tundeid ja mõtteid.
Selline jutustamisviis toob tegevuse ja tegelase lugejale tunduvalt lähemale, sest eks oleme me isegi oma eluLOOS mina-tegelased, selline vaatepunkt on meile igapäevaelust tuttav. Kui lugeja peab pidevalt lugema mina-vormis lugu, siis ühel hetkel, kui lugeja on loost kaasa haaratud, võib tekkida olukord, kus lugeja väga otseselt samastub tegelasega, unustades, et loos olev mina ei ole tegelikult päriselt lugeja ise.
Näiteks:
Kui ma isaga koolimajja jõudsin, olid tunnid juba alanud.
Kui ma pojaga koolimajja jõudsin, olid tunnid juba alanud.
Selline jutustamisviis toob tegevuse ja tegelase lugejale tunduvalt lähemale, sest eks oleme me isegi oma eluLOOS mina-tegelased, selline vaatepunkt on meile igapäevaelust tuttav. Kui lugeja peab pidevalt lugema mina-vormis lugu, siis ühel hetkel, kui lugeja on loost kaasa haaratud, võib tekkida olukord, kus lugeja väga otseselt samastub tegelasega, unustades, et loos olev mina ei ole tegelikult päriselt lugeja ise.
Näiteks:
Kui ma isaga koolimajja jõudsin, olid tunnid juba alanud.
Kui ma pojaga koolimajja jõudsin, olid tunnid juba alanud.
Päevikuvorm on üks mina-jutustuse liike. Lugu on üles ehitatud mina-tegelase päevikule, kuhu ta teeb sissekandeid, mille kaudu saab lugeja aimu tegelastest ja sündmustest.
Näiteks:
Tere, päevik! 28. september 1895
Täna käisin esimest päeva koolis. Oli natuke kõhe astuda klassi, kuna tunnid olid juba alanud ja kõik teised juba õppisid. Mind pandi istuma ühe poisi kõrvale, kellel ....
Näiteks:
Tere, päevik! 28. september 1895
Täna käisin esimest päeva koolis. Oli natuke kõhe astuda klassi, kuna tunnid olid juba alanud ja kõik teised juba õppisid. Mind pandi istuma ühe poisi kõrvale, kellel ....
Ka kirjavorm on sisuliselt mina-jutustus, kus peategelanepeab kellegagi kirjavahetust ning kirjad moodustavadki loo. Kirjavormi puhul võib kasutada ka võtet, kus lugu koosneb ainult ühe poole kirjadest, vastused neile kirjadele on loost välja jäetud.
Tänapäevasem vorm on e-kirjavahetuse kaudu jutustamine, kus kasutatakse kõiki sellele tekstitüübile omaseid võtteid.
Näiteks:
Tere, vanaisa! 28. september 1895
Täna käisin esimest päeva koolis. Oli natuke kõhe astuda klassi, kuna tunnid olid juba alanud ja kõik teised juba õppisid. Mind pandi istuma ühe poisi kõrvale, kellel ....
Tänapäevasem vorm on e-kirjavahetuse kaudu jutustamine, kus kasutatakse kõiki sellele tekstitüübile omaseid võtteid.
Näiteks:
Tere, vanaisa! 28. september 1895
Täna käisin esimest päeva koolis. Oli natuke kõhe astuda klassi, kuna tunnid olid juba alanud ja kõik teised juba õppisid. Mind pandi istuma ühe poisi kõrvale, kellel ....
Dialoogivormi puhul antakse olulisim osa sündmustest edasi tegelaste omavahelise kõne kaudu. Nende väljaütlemistest tuleb välja nii nende iseloom kui ka olulised sündmused, ilma et autor peaks pikema jutustava tekstiga neid kirjeldama.
Dialoogivormis on kirjutatud näiteks näidendid.
Näiteks:
"Isa, me oleme hiljaks jäänud, tunnid on juba alanud!" ütles Arno ärevalt, silmitsedes valgustatud aknaid koolimaja madala katuse all.
"Pole midagi, Arno," rahustas isa poega, "egas keegi sinuga esimesel päeval riidlema hakka."
Dialoogivormis on kirjutatud näiteks näidendid.
Näiteks:
"Isa, me oleme hiljaks jäänud, tunnid on juba alanud!" ütles Arno ärevalt, silmitsedes valgustatud aknaid koolimaja madala katuse all.
"Pole midagi, Arno," rahustas isa poega, "egas keegi sinuga esimesel päeval riidlema hakka."